Elías Capriles

Filosoofia, psühholoogia, budismi ja teiste erialade autor

Esitlus: Loeng

Pealkiri: Sisemise ökoloogia taastamine kui välise ökosüsteemi tervendamise alus ning transpersonaalse hariduse funktsioon selles protsessis

Sisu kokkuvõte: Bateson leidis, et “meel“ on valdavaks nii meie „sisemises“ vaimses dimensioonis kui ka „välises“ maailmas, rääkides meele ökoloogiast, mis hõlmas mõlemat dimensiooni. Füüsilise ökosüsteemi häired tulenevad vaimse dimensiooni ökoloogia häiretest ning arenevad nendest sõltuvalt. Iidsetel aegadel nähti Euraasias spirituaalset ja sotsiaalset evolutsiooni kui taandarenevat protsessi, mida põhjustas üha arenev ja kasvav kombinatsioon teadmatusest meie enda ja kõigi nähtuste tõelise seisundi osas  ja selle seisundi kogemuslikust moonutusest, mida nimetati sanskritis avidya ja tiibeti keeles marigpa. See eksiarvamus tekib sisemises dimensioonis, tekitab vähehaaval häireid „sisemises“ ökosüsteemis ja samamoodi „välises“ ökosüsteemis. Selle eksiarvamuse väljakujunemise juures on kaks olulist elementi: järk-järgult suurenev illusoorne eraldatus individuaalse meele ja välismaailma vahel, mis muutub mingil hetkel antagonistlikuks, ja killustatud taju teke, mida illustreerib budistide ja sufide mõistulugu pimedatest meestest ja elevandist. Fromm väitis, et kui olemas saab olla folie à deux, võib olemas olla ka folie à millions—just selle käes inimkond praegu kannatabki. Meie ajal on see hullus ehk folie saavutanud oma empiirilise reductio ad absurdum, kuna selle praeguse projekti – modernsuse projekti – tagajärjed on täiesti vastandlikud kavatsusele, mis väidetavalt selle projekti taga on ehk tehnoloogilise paradiisi loomine. Selle asemel oleme tekitanud hoopis põrguliku olukorra ja jõudnud lähedale enesehävitusele.

Kas seda olukorda on võimalik hariduse kaudu parandada ning nii inimkonna tulevikku ja globaalset ökosüsteemi päästa? Oleneb, mida hariduse all mõista. Kui haridust nähakse pelgalt intellektuaalsete teadmiste edasiandmisena teatud inimestelt, kes on väidetavalt „arenenumad“, teistele inimestele, kes on otsekui „vähem arenenud“, siis leian, et vastus on ei. (Eriti kui küsida, kes siis neid õpetajaid õpetama peaks? Või õpetajate õpetajaid?) Kui me aga mõistame, et haridus on protsess, mis seisneb kogemuslikus avatuses transpersonaalsete dimensioonide suhtes, iseäranis traditsiooniliste ja mittetraditsiooniliste meetodite rakendamine avidya hävitamiseks, mis on ökoloogilise häirituse põhjuseks – ning sellega kaasneb pedagoogiline püüe panna inimesed mõistma ökoloogilise kriisi põhjuseid, mis on mõlemas dimensioonis häireid põhjustanud, ning  tutvustada neile meetodeid, et viia läbi mõlema dimensiooni vältimatu transformatsioon, siis võib vastuseks ehk olla ka jah.

Riik: Venezuela