Giovanna Calabrese

Psühhoterapeut

Esitlus: Loeng

Pealkiri: Transpersonaalne muutub sotsiaalseks

Sisu kokkuvõte: Psühholoogia üheks haruks on kriisipsühholoogia. See sai alguse pärast Esimest maailmasõda, kui selgus sõja mõju sõdurite psüühikale. Kui ühiskonnas on kriis, siis ei keskendu kriisipsühholoogia mitte ainult indiviidi tasandile, vaid ka ühiskondlikule tasandile, püüdes pakkuda emotsionaalset tuge koos logistilise ja praktilise abiga, mitte ainult ohvritele, vaid ka nende lähedastele. (A.C. McFarlane 2012).

Itaalias töötab kriisipsühholoogia ühing käsikäes kodanikukaitse talitlusega, et pakkuda abi loodusõnnetuste, näiteks maavärinate või üleujutuste korral, kui juhtunu ei puuduta vaid ühte inimest, vaid ka ühiskonda ja keskkonda, milles ta elab.

Alates 30.01.2020,  kui WHO pandeemia välja kuulutas, muutus COVID‐19 kogu maailmas stressi allikaks. Oht, hirm ja kaotus muutusid inimeste igapäevaelu osaks, millele lisandus veel isolatsioon, kuna paljud maailma riigid kehtestasid liikumispiirangud.

Selle olukorra psühholoogiline koorem tekitas juba pandeemia alguses suurt muret (M.A. Reger 2020). Seega korraldas Itaalia kriisipsühholoogia ühingu Lombardia osakond rahvale internetis kättesaadava psühholoogilise tugiprogrammi, järgides sealjuures kriisipsühholoogia suuniseid, mida on kirjeldatud  WHO‐UNHCR dokumendi vaimse tervise programmis.

Vabatahtlikuna tulid programmi osalema ka mõned transpersonaalsed psühholoogid ja Milano transpersonaalse psühhoteraapia kooli tudengid.

Selles loengus kirjeldan ma oma kogemust sellest, kuidas transpersonaalne psühholoogia võib ühiskonnale kriisi tingimustes abiks olla ja mida on transpersonaalsel psühhoterapeudil õppida kriisipsühholoogia valdkonnas töötamisest.

Riik: Itaalia